Pärast 1949. aasta märtsiküüditamise eest põgenemist pidi Eenok ennast üle kuue aasta Lõuna-Eestis metsavennana varjama, elades enamuse sellest ajast punkris. Need rasked läbielamised tegid temast vankumatu jumalasõna kuulutaja ja Eesti rahva allesjäämise eest seisja.

1960. aastal alustas Eenok Haamer õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis ning kaitses seal 1972. aastal magistrikraadi. Tööd kirjutades süvenes ta Eesti Kirjandusmuuseumi suurde varasalve ning magistritöö teemaks sai Eesti rahvatraditsioonis esineva Paastumaarjapäeva tähistamise usuline taust ja tähendus. See uurimus andis aluse ka tema edasisele käsitlusele eestlastest kui ristirahvast.

Eenok Haamer abiellus 1964. aastal Eha Kelemendiga ning sellest peale on nad koos kogudusetööd teinud. Kõik need aastad on Eha olnud organist, koorijuht ja ustav abiline kõiges.

Eesti taasiseseisvumise perioodil oli Eenok Haamer ühiskondlikult väga aktiivne, olles Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhtgrupis (1987–1989), 80-ndate lõpul üks skautluse taaselustajaid ja hiljem ka peavanem, Eesti Haridusnõukogu juhatuses (1989–1991), Eesti Kongressi saadik (1990–1992), Jõgeva maakonna volikogus (1989–1992) ja Mustvee linna volikogus (1993–1999). Eenok oli seotud ka Eesti piirivalve ülesehitustööga. 1990–1993 oli ta EV Piirivalve Remniku õppekeskuse lektor ja kaplan. Pöördelistel aegadel oli Eenok EV Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik usu, hariduse ja noorsoo küsimustes (1991–1992).

Eenok Haamer oli ka mitmetes akadeemilistes ametites. 1977. aastast alates EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud ning 80-ndate lõpust kuni 1992. aastani samas koolis professor ja tegeliku usuteaduse kateedri juhataja ning prodekaan. Õpetamistööd tegi ka Mustvee Gümnaasiumis usu-, eetika- ja perekonnaõpetuse õpetajana (1988–2010).

1989. aasta kevadel asutas Eenok usuõpetajate kursuse, millest kasvas välja 1992. aasta sügiseks erakõrgkool Tartu Teoloogia Akadeemia. Kooli asutamist ja mitme aastakümne vältel selle juhtimist võib pidada tema elutööks. Sellele vundamendile on rajatud Tartus asuv kristlik keskus Pastoraat, mis jätkab Eenoki alustatud missiooni.

Alates 2003. aastast kuni surmani oli Eenok ka Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem.

Eenok Haamerile on antud EELK titulaarpraosti aunimetus (2005) ja EELK teenteristi II järk (2014) ning ta on valitud aasta vaimulikuks (2007).

Eenok Haamerile on annetatud järgmised riiklikud teenetemärgid: IV klassi Valgetähe orden (2002), EV Piirivalve teeneteristi III klass (1998), Piirivalve mälestusmedal 10 aastat taastatud piirivalvet II liik (2000), EV Kaitseväe eriteenete rist nr 018 (2004), Mustvee aukodanik (2005), Jõgevamaa vapimärk (2010), Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi elutööpreemia (2020).

Eenok Haamer tundis põhjalikult eesti rahvausundit ja uurides selle võrdlust kristlusega leidis palju ühisosi. Ta armastas kogu südamest oma maad ja rahvast. Eenoki hoiaku võtavad kokku järgmised tema enda sõnad: "Eesti rahvas peab alles jääma, aga see saab sündida siis, kui oleme valmis laskma meie Jumalal meid aidata. Meil tuleb teha kõik, et rahvas saaks vabaks alaväärsuskompleksist ja tunnetaks oma vastutust rahva vaimse säilimise eest."

Ennok Haamerit jäävad leinama abikaasa, neli last ja nende pered, lapselapsed ning lapselapselapsed.

Oh Jumal, uuri mind

ja tunne ära mu süda!

Katsu mind läbi

ja tunne ära mu mõtted!

Vaata, kas ma olen valuteel

ja juhata mind igavesele teele!

Psalm 139, 23-24